Kõnehäire
Osaline näohalvatus
Halvatud käsi
Elupäästev 112

Insuldipatsiendi elukorraldus

Insuldi läbi põdenul on oluline säilitada motivatsioon, et kuid ning aastaid harjutada, sest muutused võivad tulla väga aeglaselt. Tavaliselt pole see nii, et täna laman ja homme kõnnin nagu enne insulti.

Väga suur psühholoogiline, füüsiline ja majanduslik koorem lasub lähedastel ja perekonnal, kel on taganttõukaja või abistaja roll.

Insuldist taastumist mõjutavad väga palju ka kaasuvad haigused, eriti südamepuudulikkus, eelnevad traumad ning taastusravi kättesaadavus.

Tuleb arvestada, et insuldi tagajärjel võivad tekkida psüühilised muutused nagu agressiivsus, depressioon.

Kõikide insuldijärgsete patsientide ja nende lähedaste nõustamist peab alustama esimesel võimalusel! Nõustamine põhineb patsiendi vajadustel ning informeerimise meetodid peavad arvestama haige seisundit.

Insuldihaigete ja nende lähedaste nõustamine

Insuldiga haigete ja nende lähedaste nõustamine on taastusravi oluline osa.

Tuleb silmas pidada, et:

  • insuldihaigete ja nende lähedaste nõustamine peab algama statsionaarses taastusravi etapis ja esimesel võimalusel;
  • hooldajate koolitamine patsiendi taastusravi ajal vähendab sotsiaalhoolekande kulusid ja hooldaja koormust ning parandab nii hooldaja kui ka patsiendi psühhosotsiaalset seisundit;
  • kerge ja mõõduka kahjustusega insuldihaigete nõustamine vähendab puudelisust ja kõrvalise abi vajadust ning suremust;
  • suur osa patsientidest ja nende lähedastest peab insuldi kohta saadud infot ebapiisavaks;
  • paremini informeeritud patsient on rahulolevam ning tal esineb harvem depressiooni;
  • nõustamine peab põhinema patsiendi vajadustel ning arvestama tema seisundit;
  • haiged eelistavad esmast infot saada võimalikult kiiresti ja soovitatavalt ka kirjalikult;
  • erinevad spetsialistid võiksid edastatavat infot omavahel paremini kooskõlastada ja nõustamist koordineerida;
  • edastatav info peab hõlmama insuldi põhjusi, tagajärgi, prognoosi, sekundaarset preventsiooni, taastusravi eesmärke ja protsessi, hooldusvõtteid, olemasolevaid sotsiaalteenuseid jne;
  • informatsioon peab olema patsiendile ja tema lähedastele lihtsalt kättesaadav kasutades nõustamise ja koolituse meetodeid;
  • on vaja kontrollida, kas nõuannetest saadi aru või tuleks uuesti selgitada (näiteks afaasiaga patsiendi puhul peab materjal olema kergesti loetav või piltlik);
  • erinevatel paranemise etappidel tuleb info andmisel arvestada infovajaduse muutusega.
Enne taastusravi lõpetamist tuleb veenduda, et patsiendi hooldajad tulevad abistamisega iseseisvalt toime ning nad orienteeruvad patsiendi medikamentoosse ravi skeemis ning neil on teadmised turvalisest neelamisest ja modifitseeritud dieedist.

Ka hooldajate nõustamine on olulise tähtsusega: hooldaja kui meeskonna liige; tema vajadused ja mured; probleemi lahendusele ja sotsiaalsele toetusele suunatud nõustamine; insuldiga seotud hooldusvõimalused; hooldajate emotsionaalne ja füüsiline tervis.

Erinevatel nõustamismeetoditel (koolitus, nõustamine, kogemusnõustamine, telefoninõustamine, rühmanõustamine või individuaalnõustamine kodus) on positiivne mõju.

Abistajale või patsiendile peaks võimaldama telefoni teel järelnõustamist ja kasutada ka kaasaegseid veebipõhiseid nõustamisvõimalusi.

Kõnnifunktsiooni taastumine

Insuldihaigete kõnnifunktsiooni parandamiseks tuleb kasutada füsioterapeutilisi tegevusi, mis on suunatud kõnnivõimekuse, üldise koormustaluvuse, tasakaalu ja liigutusmustri taastamisele.

Hemipleegia on üks kõige sagedasemaid insuldi tagajärjel kujunenud motoorse funktsiooni häireid, mis põhjustab olulisel määral ka kõnnihäireid. Ehkki suuremal osal insuldihaigetest paranevad kõnnifunktsioon ja kõnnivõime pärast taastusravi, siis u 25–35%-l jäävad olulised raskused iseseisval kõndimisel püsima või ei tule nad sellega üldse toime.

Kõnnivõimekuse paranemine on üks olulisi prognoosinäitajaid patsiendi funktsionaalse iseseisvuse seisukohast. Kui patsiendil ei ole taastusraviperioodi lõpuks seismis- ja kõndimisvõime taastunud, siis on see püsiva kõrvalise abi vajaduse näitaja ning hooldusasutusse suunamise põhjus. Kui patsient on võimeline esimesel insuldijärgsel nädalal istuma ja lühikest vahemaad läbima kasvõi kõrvalise abiga, prognoosib see suure tõenäosusega, et patsient suunatakse ravijärgselt koju.

Usaldusväärsed testid kõnnifunktsiooni taastusravi tulemuslikkuse hindamiseks on 10 meetri kõnnitest, aja peale sooritatud "Tõuse ja kõnni" test (ingl k Timed Up and Go Test) ning 6 minuti kõnnitest.

Kuna kõnnifunktsiooni taastumine on suurema funktsionaalse iseseisvuse saavutamisel oluline eeltingimus, siis on kõnnifunktsiooni parandamine/taastamine insuldijärgses taastusravis üks kõige sagedamini ja esimesena püstitatud eesmärke patsiendi raviplaanis. Insuldijärgses taastusravis pühendatakse võrreldes muude tegevustega kõnnitreeningutele rohkem aega.                                                      

Pärast aktiivse taastusravi lõppu tuleb tagada patsiendi nõustamise järjepidevus esmatasandi arstiabi, rehabilitatsiooni- ja taastusravi osas.

Allikas: Insuldijärgse taastusravi juhend