Eesti Insuldipatsientide Seltsi kogemusnõustajad ning seltsi teadus- ja arendustiimi liikmed Kristi Lepp ja Kätlin Madis veetsid 22. septembril töövarjupäeva Põhja-Eesti Regionaalhaigla neuroloogiaosakonnas, et näha lähemalt, milline on insuldipatsiendi ravi haiglas ning mis toimub patsiendi ümber ajal, mil tema ise näeb sellest vaid väikest osa.
Kristi ja Kätlin on läbinud riiklikule õppekavale vastava kogemusnõustaja baaskoolituse ning täiendanud oma teadmisi järjepidevalt nii insuldi ja taastumise, vaimse tervise kui ka laiemalt patsiendi toetamise ja nõustamise teemadel.
Neid võttis vastu Sisehaiguste kliiniku neuroloogiakeskuse õendusjuht Piret Mülner ning osakonna igapäevatööd ja neuroloogiaosakonda tutvustas insuldiõde Inge Ševtšenko. Töövarjupäeva jooksul tutvuti tavapalatite ja intensiivravi osaga ning erinevate seadmete ja abivahenditega. Päev andis võimaluse näha, kui palju erinevaid tegevusi ühe patsiendi ravi ööpäeva jooksul tegelikult hõlmab ning kui oluline on õdede, arstide, füsioterapeutide, logopeedide ja teiste spetsialistide koostöö.
Eraldi tähelepanu all oli insuldipatsiendi raviteekonna jätkumine pärast haiglast lahkumist. Kogemusnõustajad said jälgida kolm kuud pärast insulti toimuva kordusvastuvõtu ülesehitust – patsiendi seisundi hindamist, erinevaid teste ja uuringuid ning vestlust sellest, kuidas on taastumine kulgenud ja millised probleemid on vahepeal tekkinud.
Töövarjupäeval tõusis esile ka üks oluline raviteekonna murekoht – info patsiendi haiglaravi kohta ei jõua automaatselt tema perearstini. Patsient tihti eeldab, et tema haiglasse sattumine jõuab vahetult perearsti lauale. Lisaks võib patsient eeldada, et perearst on haiglas toimunu ja edasise raviplaaniga kursis. Kui vajalik info õigel ajal ei liigu, võib katkeda ka ravi järjepidevus ning vastutus info edastamise eest jääda märkamatult patsiendi enda kanda.
Just sellised üleminekud on raviteekonna seisukohalt kriitilised – inimene ei peaks pärast haiglast lahkumist ise arvama, kes mida teab, kelle poole ta peab pöörduma ja kuidas tema ravi edasi liigub.
Päeva lõpetas pikem arutelu insuldiõega. Räägiti probleemidest, mis võivad ilmneda kuid või isegi aastaid pärast insulti, ning jagati kogemusi nii spetsialistide kui ka insuldi läbi teinud inimese vaatenurgast.
Kristi: oluline on näha, mis toimub patsiendi jaoks „kardinate taga“
Kristile jäi päevast eriti tugevalt kõlama see, kui palju tööd tehakse haiglas ühe patsiendi heaks ning kui suur osa sellest jääb patsiendile endale sageli nähtamatuks.
„Sain palju parema ettekujutuse sellest, kui palju erinevaid tegevusi tuleb ühe patsiendiga päeva jooksul teha ja dokumenteerida ning kui palju spetsialiste tema ravisse ja taastumisse tegelikult panustab.“
Olulise tähelepanekuna tõi Kristi välja ka kolmekuulise kordusvastuvõtu. See annab võimaluse hinnata patsiendi taastumist, märgata probleeme ning rääkida sellest, kuidas inimesel pärast haiglast lahkumist tegelikult läheb.
„Mulle jäi eriti mõttesse, et osa patsiente loobub kolmekuulisest kordusvastuvõtust, kuigi see võib nende edasise käekäigu seisukohalt olla väga oluline. Raviteekond ei lõpe haiglast väljakirjutamisega.“
Kätlin: keskkond ja inimlikkus on samuti osa taastumisest
Kätlinile jäi kõige enam silma neuroloogiaosakonna valgusküllane ja avar keskkond ning tunne, et patsiendile on loodud võimalikult palju privaatsust ka keerulisel eluhetkel.
„Osakonna suurtest akendest avanev vaade kosutab hinge. Ka sellised asjad on patsiendile olulised.“
Samuti pani ta tähele, kui süsteemselt on korraldatud õdede töö ja patsiendi jälgimine ning kuidas dokumenteerimine aitab tagada ravi järjepidevust.
„Minu jaoks oli põnev näha osakonna suurt tahvlit, kus patsiendid on märgitud vastavalt sellele, kui sageli nad jälgimist ja tähelepanu vajavad. See näitas väga hästi, kui läbimõeldult on ühe osakonna töö korraldatud.“
Kätlin tõi suure väärtusena välja ka selle, et logopeed ja füsioterapeut töötavad osakonnas patsientidele lähedal ning taastumist toetavate tegevustega saab alustada juba haiglas.
Kõige tugevam mulje jäi talle aga inimestest:
„Osakonnas töötajatest jäi hinge väga soe tunne.“
Kogemusest saab teadmine, millega teist inimest toetada
Eesti Insuldipatsientide Seltsi jaoks on oluline, et kogemusnõustamine ei tähenda üksnes oma loo või kogemuse jagamist. Meie kogemusnõustajatel on isiklik insuldikogemus, kuid sellele lisanduvad erialane väljaõpe, pidev enesetäiendamine ning teadmised vaimse tervise toetamisest.
See annab võimaluse olla insuldi läbi teinud inimese ja tema lähedase kõrval viisil, kus kohtuvad päriselt läbi elatud kogemus ja professionaalsed nõustamisoskused. Just see on üks Insuldiseltsi tugevusi – meie juures saab rääkida inimesega, kes mõistab insuldijärgset elu oma kogemuse kaudu, kuid oskab seda kogemust kasutada teise inimese toetamiseks.
Patsiendikogemus ja spetsialistide töö peavad teineteisele lähemale jõudma
Insuldiseltsi jaoks on selliste töövarjupäevade väärtus just võimaluses näha raviteekonda teiselt poolt. Kogemusnõustaja tunneb patsiendi elu pärast insulti, kuid haiglas spetsialistide kõrval veedetud päev aitab mõista ka seda, mis toimub enne seda, kui patsient koju jõuab, kui palju tööd tehakse tema heaks ning kus võivad raviteekonnal tekkida olulised üleminekukohad.
Samal ajal saavad kogemusnõustajad tuua haiglasse patsiendi vaate – teadmise sellest, milliste küsimuste, hirmude ja praktiliste probleemidega inimene pärast haiglast lahkumist päriselt kokku puutub.
Just nende kahe vaate kohtumisest sünnib parem arusaam sellest, kuidas toetada insuldi läbi teinud inimest kogu tema raviteekonnal – alates haiglast kuni taastumise ja igapäevaellu naasmiseni.
Suur aitäh meie headele koostööpartneritele Piret Mülnerile ja Inge Ševtšenkole Regionaalhaiglast, kes meie kogemusnõustajatele oma töömaailma ukse avasid ja selle väärtusliku päeva võimalikuks tegid!
Väike fotogalerii Facebook'i lehel.